|
|
Veidi ajaloost
Dalmaatsia tõu tekke kohta on olemas mitmeid erinevaid
arvamusi. Üks versioonidest peab dalmaatslase kodumaaks
Egiptust, teine versioon pakub dalmaatsia koera kodumaaks India.
On tõenäoline, et dalmaatsia koera teekond algas
Indiast ning läbinud Egiptuse, Kreeka ja Itaalia jõudsid
täpilised koerad praeguse Jugoslaavia aladele Dalmaatsia
provintsi, mis on andnud tõule nime. Dalmaatsia koera
edasine tee viis täpilised koerad laevadega Inglismaale.
Kolmanda väite järgi sattusid dalmaatsia koerad Euroopasse
rändmustlastega. Ilmselt jääb dalmaatsia koera
tegelik kodumaa igaveseks vaidlusobjektiks. Kuid nii või
teisiti, 1966. aastal tunnistas FCI dalmaatsia koera sünnimaaks
Jugoslaavia.
Dalmaatslaste suurepärane graatsiline välimus ning
suursugusus; oskus valvata ning töötada koos hobustega
– nende omaduste tulemusena tekkis XVII sajandi lõpus
suur huvi dalmaatsia tõu vastu Inglismaa kõrgemas
seltskonnas. Dalmaatslasi võis tihti kohata lossides,
ta sobis ideaalselt hobuse ja
tõlla kõrvale. Sellest ajast on pärit tõu
teine nimetus – tõllakoer või ka aristokraatlik
koer.
Dalmaatsia koer on paljudes maades tuletõrje maskotiks.
See fakt seostub jällegi Inglismaaga, kus dalmaatslasi
hakati esmakordselt kasutama võitluseks näriliste
vastu tuletõrjemajade tallides.
Dalmaatsia koer osales esmakordselt koertenäitusel
1869.a. Briminghamis. Esimesed dalmaatslaste klubid loodi
1920.a. Saksamaal ja 1925.a. Inglismaal. Mõni aasta
hiljem tekkisid tõuklubid Belgias, Rootsis, Soomes,
paljudes USA linnades. Dalmaatsia koer oli tulnud näitusemaailma.
Dalmaatslase lühikirjeldus
Dalmaatsia koer on tugev, elegantne, harmooniline ning jõuline,
kuid mitte robustne ega raske. Turjakõrgus: 56-61 cm
(isastel) ja 54-59 cm (emastel). Kaal: umbes 30 kg (isastel)
ja 25 kg (emastel). Värvus on valge põhivärviga
kas pruuni –või mustatäpilised, kusjuures
ühel koeral võivad täpid olla ainult ühte
värvi. Just oma kasukamustri järgi tuttavad koerad
sünnivad aga hoopis valgetena ja täpid hakkavad
aegamööda lisanduma, seda kuni koera 1,5 aastaseks
saamiseni.
Dalmaatslase karv on lühike, sile ja läikiv. Hooldus
on minimaalne. Koera on vaja harjata, vajadusel pesta, lõigata
küüsi, puhastada kõrvu, silmi ja hambaid.
Tihti arvatakse, et dalmaatsia koera ei saa õpetada,
ent tegelikult on nende intelligentsitase kõrge. Koolitusel
tuleb kasutada pehmeid meetodeid, dalmaatslane ei talu julmi
võtteid, mis kutsuvad esile koera kangekaelsust. Dalmaatsia
koerad on lastelembelised, kuid oma aktiivsuse tõttu
on parimaks kaaslaseks suurematele lastele. Iseloomult lõbus,
alati seltskondlik ja aktiivne. Dalmaatsia koera soetada soovija
peab kindlasti pidama meeles nende koerte algupärast
funktsiooni, kus tõlla järel läbiti pikki
vahemaid. Koer vajab piisavalt liikumist ka tänapäeval,
samuti mõttetööd – koolitust. Samas
annab iga dalmaatslane
omanikule vastu ütlemata palju rõõmu, kasvõi
oma naeratusega – naeratamine on üks tõu
omapära.
Lühidalt, dalmaatslane – see on teatud elustiil
ja see stiil ei sobi passiivselt kodus
istujatele!
|
